1. päev Poolas –

Varssavi on Poola pealinn (aastast 1596). Asub Wisła jõe kaldal. Elanikke u 2 milj.

Jõuan Varssavi lennujaama laupäeva pealelõunasel ajal, sõidan selt bussiga kesklinna. Kõigepealt tervitab mind võimas Stalini-aegne   Kultuuri ja Teaduste Palee ja väikese otsimise järel leian üles oma hosteli nimga “Oki Doki”. Hosteli noor personal püüab mulle püüdlikult inglise keeles selgeks teha kodukorda ja kuidagi saime me ikka üksteisest aru. Minu esimeseks ööbimispaigaks on väike armas valge mööbliga tuba, jalutuskäigu kaugusel  vanalinnast.

Tahan jõuda kiiresti loomaaeda, sest paari tunni pärast suletakse selle väravad. Sõidan trammiga mõne peatuse, läbides viimaks pimeda tunneli. Loomaaed on nagu suur roheline park. Pole küll eriti tihedalt asustatud, kuid ruumi jätkub siin kõigile. Isegi lastele mänguväljakutel mängimiseks. Loen poolakeelseid silte ja püüan neist aru saada. Kui arvan, et ukse peale on kirjutatud WC, avastan hoopis, et ukse taga elab ninasarvik, kel on parasjagu õhtusöögi aeg käes. Jäädvustan krokodille koos erkroosaõielise taimega ja tuvi imiteeritud taluõues tegutsemas. Tunnike ilusat suveõhtut kulub ruttu ja väravatest väljudes leian eest noorte trummarite ansambli, kes hoogsalt rahvast lõbustavad.

Sammun üle Visla jõe kesklinna poole. Vaatetornist suure kiriku kõrval, kus täna õhtul noorpaare laulatatakse, avaneb vapustav vaade vanalinnale. No torni tippu ronimine võttis jupp aega, päris paras füüsiline pingutus. Jah, Varssavi on ilus linn!  Pildistan ka äsja kirikust väljunud pruutpaari. Jalutan veidi vanalinnas, hakkab juba hämarduma. Suundun siis mööda peateed sinna poole, kus peaks olema mu öömaja. Ja järsku: politseinikud, püssimehed, terve tänavatäis veriseks värvitud noori minu suunas tormamas. Mis see siis nüüd on? Mingi üliõpilaste karneval vist. Kõlavad paugud ja kõik noored on ümber mu jalge pikali maas nagu surnud. Jahmunult suudan vaid paar pilti jäädvustada ja püüan sellele kummalisele inimkarjale mitte jalgu jääda.

Kultuuri ja Teaduste Palee särab tuledes – minu öömaja on lähedal. Ostan õhtuks poest plekkpurgiga kohalikku õlut. Valin õhtustamiseks restorani kõrvaltänavas. Mehed vaatavad ekraanilt, mis servamata laudadega kaetud seinal jalgpalli, tellin peedisupi ja  maksa koos magusate grillitud pirnidega. Nooruke pisike tumedajuukseline ja prillidega ettekandjaneiu on väga püüdlik. Räägib ladusalt inglise keelt, selle keelega pean nüüd minagi siin harjuma. Mulle tundub, et ettekandja on pisut pettunud, et maksan kaardiga ja jootraha ei jäta. Kui restorani alumisele korrusele WC-sse lähen, tabab mind meeldiv üllatus. Siin on lahedalt sisustatud söögisaal, kus mängib muusika ja pidutsetakse, ka talettruum on väga stiilne, pildistan.

On aeg minna oma valgesse pisikesse hostelituppa,et  veeta magades esimene öö Poolas.

 

Riia (vol2)

Riia vanalinna võib ikka ja jälle tagasi minna,  ainult mõni tund bussisõitu. Kui eelmisel korral kohtusin linnaga sügavuti, siis seekord tegime vaid põgusa  jalutuskäigu kevadises vanalinnas ning vaatasime linna pealt poolt. Teletornis, mis asus keset Daugava jõge saarekese peal, polnud ma varem käinud. Päris hea vaade avanes linnale, vaatamata kriimulistele aknaklaasidele.

Teine päev Indias – EESTI NAINE SARIS

neljapäev, 09. august

Hommikul on mõnus ärgata teadmisega, et ei pea kuhugi kiirustama. Hotelli tube võime kasutada poole neljani päeval (st 24 tundi). Kuna Siiri otsustab hommikusöögi sisse magada, siis lähme restorani kolmekesi. Soojade tundmatute toitude valik on piisavalt suur, aga midagi eriti maitsvat me küll ei avasta. Lauda tuuakse piimaga kohv ja tee, mis tuletab meelde, et oleme kodust kaugel. Röstisai on ainus tuttav toit ja puuviljad magustoiduks maitsevad väga hästi. Pisikesi banaane lähme veel teist kordagi võtma.

Hotelli administraatoritelt tellime omale auto koos juhiga, et võiks minna linna avastama. Taas saab tunda end konditsioneeriga mugavas sõiduautos valge inimesena. Ilm on päikesepaisteline ja kuumus täiesti talutav. Esiteks sõidame vaatama Kerala pealinna uhkemat 500 aasta vanust Sri Padmanabhaswamy templit, mida kaunistavad tuhanded kujukesed. Kohalikele oli tempel avatud, meie lepime siseõuel jalutamisega. Erksates toonides sarides naised mõjuvad siin kuidagi värskelt ja eriti indialikult. Autojuht pakub meile edasi sõites ja laiale jõele osutades, et kas me ei tahaks paadiga siia sõitma minna. Loobume.

Järgmine peatus kestab ligi paar tundi. Tutvume pargiga (pilet 10 ruupiat), kus väikeste tiikide ja lillede-puude-põõsaste keskel naudime lõunamaist loodust. Tiigi kaldal jalutab hanekari, heinamaal sööb rohtu valge lehm ja hobused on valmis meid oma seljas sõidutama. Õigemini küll hobuste omanikud pakuvad meile korduvalt sellist teenust. Hetkel tundub india hobuse seljas ratsutamine väga mõttetuna, hoopis sobilikum loom selleks oleks siin elevant. Isegi Lauri tõdeb, et park on ilus. Lapsed ostavad paar jäätist, raha küsitakse algul 10 ruupiat jäätise kohta, aga pärast võetakse 15, sellist asja tuleb võtta kui loomulikku nähtust. Teeme veel mõned pildid suurte kujude taustal enne, kui lahkume. Mul mees ei saa aru, miks neil naiste kujud igal pool alasti, kui ise käivad palavaga pikkades sarides ringi. Ka mina tahan teada, mis tunne on kanda sari ja palun autojuhil järgmisena sõidutada meid poodi, kust saab sellist riietust osta. Kolmekorruselises kaubamajas käib paras rüselemine, sest indudest ostjaid on piisavalt palju. Suured riiulid on maast laeni täis saride komplekte, valime Siiriga kiiresti mõned välja ja palume müüjal näidata, kuidas neid kasutada. Kõigi eelduste kohaselt meesmüüja naist puudutada ei tohi ja seepärast jääb pikkade riidetükkide passitamine üsna pealiskaudseks. Üks müüja väljastab tšeki, teine võtab raha ja peale järjekorras seismist õnnestub kolmandalt mehelt kaup kätte saada.

Hotellis kutsume toatüdruku, et ta mulle ja Siirile sarid ümber keeraks. Toatüdrukule, kes sõnagi inglise keelt ei oska, näib see igati lõbus tegevus olevat. Vahepeal vaatab ta aga nõutult ringi ja otsib sahtlitest midagi, arvata võib, et kolmeosalised hilbud vajavad ka kinnitamiseks mingeid nõelu või klambreid. Õige pea omandame me india naisele sarnase välimuse. Anname kumbki toatüdrukule 10 ruupiat ja jääme imetlema oma uudset välimust: Siiri valges ja mina tumesinises saris. Mehed on juba hirmul: „Ega te nii ometi välja ei mõtle minna”. Siiri suudetakse ümber veenda, aga mind mitte. Väga mugav tundub olla ja peeglist vaadates sobib see kuldne riietusese mulle suurepäraselt. Koos kompsudega liigume raudteejaama poole, mis siin üsna lähedal. Selgub et rongi väljumiseni Kollamisse on aega üle tunni. Ostame piletid, perroonilt topsi piimakohvi ja suundume vagunisse, mis meenutab nats aega kaugest lapsepõlvest, mil mööda raudteed sai suveks vanaema juurde sõidetud. Tegelikult vist selliste rongide ja vagunite aega polegi Eestis olnud, aga kõigele vaatamata osutub see täitsa mugavaks liiklusvahendiks. Ruumi ja õhku jätkub, vaguni akendel (nagu paljudel bussidelgi) asendavad klaase trellid. Tunnikese siin oodata ja paar tundi sõita kannatab ära küll. Vähemalt saame sedasi u 70 km põhja suunas tagasi Mumbaile taas lähemale ja vaade aknast on igati huvitav: kenad looduspildid vaheldumisi ülerahvastatud asulatega.

Rongi peal tutvume u 40 aastase mehega, kes valdab piisavalt hästi inglise keelt, et mu tütrega terve tee vestelda. Mees peab inseneriametit ja sõidab Allupysse, et seal toimuvatel kanuusõidu võistlustel osaleda. Ka meil on plaan laupäevaks samasse kohta jõuda, aga enne veel tahame näha vahepeatusena paika nimega Kollam. Seepärast lükkame tagasi ka üritusele tasuta piletite pakkumise ega nõustu koos mehega edasi sõitma.Muide mees märgib muuseas ära, et mu sari olevat valesti ümber.

Rongilt perroonile astudes tunnen, et sari hakkab vajuma ja jalad takerduvad riietesse. veel paar sammu ja mu tütar karjatab: “Issand, ema!”. Kindlasti on see pilt üsna jube, mil mu punased aluspüksid keset perrooni sari alt paistma hakkavad, istun ruttu pingile. Meie meessugu on ammu piinlikkust tundes meist kaugemale jooksnud. Meie Siiriga aga istume pingil ja naerame kõhtu kinni hoides. Kuidagi saan selle sari ikka endale uuesti korralikumalt ümber.

Kollam osutub väga meeldivaks linnakeseks. Saame vastu õhtut omale odavad, kuid korralikud hotellitod ja seekord asub meie ööbimispaik mere ääres. Võtame riksa ja palume end viia kalasadamasse. Õige pea näeme ehtsat kaluriküla: väikesed erksavärvilised paadid mere ääres ja nats eemal pisikesed elamud kahel pool kitsast tänavat, mida mööda riksajuht tuudutades sõidab. Inimesed naeratavad ja lehvitavad meile, tänava lõpus peatume kõrge majaka juures.

Edasi sõidame suuremasse kalasadamasse, mille territooriumile pääsemiseks tuleb maksta nii inimeste kui ka fotoaparaadi pealt, kuigi on pildistamiseks juba liiga pime. Uudistame püütud kalu, mis jääga segatult suurtes kastides ja korvides transporti ootab. Mu mees saab kohalike traalpaadi meestega ka kuidagi jutule, kuigi kümnest mehest oskab vaid üks mõnd ingliskeelset sõna, aga üks-teisest ikka aru saadakse ja näidatakse lahkelt ka paati seest poolt. Selgub, et sellise paadiga sõidetakse mitmeks päevaks ja ööks kalale. Küsimisele, et kus mehed öösel puhkavad, näidatakse tüürimehetagust paarimeetri pikkust ja meetri laiust lavatsit. Uskumatu, et sinna mitu meest korraga magama mahub. On juba nii pime, et silm seletab vaevalt tagasiteed, aga riksamees ootab truult meid sadama väravas.

Avaldame soovi veel enne hotelli jõudmist kuskil õhtust süüa ja autojuht valib mele selleks pererestorani, kus meid väga viisakalt teenindatakse. Isegi sääsepeletamise küünlad pannakse laua juures põlema. Elamusterohke päev, mis tõestas, et sari kandmine polegi lihtne, on nüüd selja taga.

Esimene päev Indias- OO, OOKEAN !

This slideshow requires JavaScript.

 kolmapäev, 08. august

Mumbais astume lennukitrepist alla ja tunneme end nagu aurusaunas. Jaama eest valime omale ühe kolmerattalise riksa, kaupleme hinna 200-lt ruupialt 150-le, istume neljakesi tagaistmele ja sõidame kohalike lendude lennujaama. Vasakpoolne liiklus, kus kõik juhid igas minutis vähemalt kolm korda signaali annavad, et eessõitvale autole ennast teatavaks teha, on tõesti pöörane, aga samas väga lõbus. Kahe käega peab kõvasti kinni hoidma, et usteta sõidukist mitte välja lennata. Taksojuhil pole muidugi meile kahesajalisest rahast midagi tagasi anda, aga olgu peale.

Selgub, et lennuk Trivandrumisse väljub juba paari tunni pärast ja ka piletid kassas saadaval. Soov veel täna ookeani äärde jõuda näib igati reaalne ja lennuväli täiesti normaalne paik ootamiseks. Lend lükatakse küll paar korda edasi, aga lõunaks maandume suure Boeinguga Kerala pealinnas. Muide laskumisel avaneb tohutult ilus vaade: sinine ookean liivarandadega ja ererohelised palmisalud- maa nagu muinasjutus.

Riksajuhil palume end mõnda odavamasse hotelli sõidutada. 450 ruupiat maksvatest tubadest, mida meile näidatakse jookseme aga ruttu välja ja otsustame omal käel uut ööbimispaika otsida, kuigi meie taksojuht pakub korduvalt, et sõidutab meid ise edasi. Sammume seljakotid seljas mööda palavat ja räpast linna. Ületame silla, mille jalakäijate teel lamab inimene, keda me ei oska määratleda ei surnuks ega elavaks, sest päev hiljem lamab ta ikka liikumatult samas kohas, kuid üks jalg on vahepeal asendit muutnud. Kohati tungib ninna vänge hais. Kuigi Kerala piirkond on tänu viljakatele muldadele, kus riisi kasvatatakse, üks arenenumaid ja jõukamaid India paiku, riivab siin vaesus siiski silma. Enamus mehi kannab Keralas seelikuna ristkülikukujulisi riidetükke, millest saab vastavalt vajadusele keerata omale ümber lühema või pikema hilbu. Palavusega igal juhul praktiline riietusese.

Öömaja otsimine pole eriti meeldiv tegevus. Kuigi umbes iga kolmanda putka peal on silt: „Restoran & Hotel”, ei leia me peale räpaste söögitubade midagi. Ingliskeelse küsimuse peale, et kas teil on vaba ruumi, juhatatakse meid mingisse pimedasse urkasse, kus tahetakse süüa pakkuda. Mu 13-aastane poeg tõstab juba kisa: „Ema, kuhu Sa meid ometi tõid! Ma tahan kohe koju tagasi sõita!” Otsime edasi hotelli vaid korrusmajadest ja nendes tundub olukord normaalsem olema, teenindav personal oskab isegi inglise keelt, kuid paar korda saame vastuseks, et vabu tube ei ole. Umbes poole tunniga õnnestub meil siiski väga luksuslik öömaja omale leida, kus politsei ja uksehoidajad meid trepil tervitamas ja toapoiss liftis saatmas. Toa eest koos hommikusöögiga küsitakse siin küll 2000 ruupiat, aga elamine tundub igati luksuslik. Puhkame veidi ja tellime hotellist omale 400 ruupia eest paariks tunniks auto, mis sõidutaks meid veel täna India ookeani äärde. Auto on uus ja mugav ning juht sõbralik. Tunneme end tõesti igati hästi. Esimese peatuse teeb mees maalilise järve ääres, mida ümbritsevad palmid. Teeme mõned fotod ja sõidame edasi.

Pea lainetab meie ees ääretu sinine ookean. Lained on võimsad ja politsei peab vahti, et inimesed veteväljale liiga lähedale ei astuks. Pilved liiguvad madalalt ja kergelt hakkab juba hämarduma. Jalutame neljakesi mööda rannapromenaadi ja uudistame kalarestoranide menüüsid. Õige järsku algab tugev vihmasadu, pistame jooksu ja poolmärjana jõuame ühe väikese restorani laua taha istuma. Meid teenindatakse väga sõbralikult. Laurile tuuakse isegi käterätt juuste kuivatamiseks. Tellime mahla ja õlut, kala, kana ja kalmaare ning lisaks nii riisi kui ka kartuleid. Kõik peale vesiste ja magusate kartulite maitseb meile hästi. Isegi õlu nimega Kingfisher on minu arust täiesti joodav ja samanimelise linnukese pilt pudelisildil sümboliseerib armsasti seda maad, sest Kingfisherit (e jäälindu) kohtasime looduses järgnevatel päevadel tihti. Toitu tuuakse nii palju, et vaevu suudame ära süüa. Esimese õhtu puhul tuleb meil selle reisi suurim toiduarve: 1 010 ruupiat ja see on natuke üle 300 krooni Eesti rahas.

On juba üsna pime, laudadel põlevad laternad, kõrv kuulab india lauluviise ja vaevu seletab silm veel möllavaid laineid. Mõnus on istuda siin, kuid meid ootab taksojuht, et tagasi sõita. Eks eelmine lennukis veedetud öö annab end ka juba tunda ja ongi viimane aeg hotelli puhkama minna. Kahju, et meie hotell siin ookeani ääres ei asu, kus on nii võrratult ilus.Oo, ookean !

Kevad

 

kevadõhtu videvikus
taeva taustal purpurtoonid
raagus oksad rägastikus
südames on salasoovid

öödel silmad külmaselged
purikad veel räästas kinni
suigatavad väljad valged
talveunes viimse tunni

 

 

Pisut rõõmu ja värvi halli kevadesse

Riia

Riia vanalinn jättis mulle oodatust parema mulje. Majade fassaadid olid enamasti kenasti korda tehtud. Väikestes hubastes kohvikutes ja poodides sain meeldiva teeninduse osaliseks. Wolfgang Amadeus Mozarti ooper «Võluflööt» oli omaette elamus, kuid hoopis omanäolise mälestuse jättis kabaree – justnagu päris. Pidulik punane samet, seksikad ettekandjad, lummav lauljanna, maitsvad suupisted ja joogiks oli võimalik tellida isegi ehtsat matet. Sõbrapäeva puhul sobis see jook teistega jagamiseks imehästi. Juugendi muuseum meeldis samuti väga, sai aimu sajanditagusest Riia eluolust ja arhitektuurist. Eelnevalt olin tutvunud loodusloo muuseumis kohalike ehituskivimitega. Peaks veel mainima, et liblikate kollektsioon oli seal muljetavaldavalt suur. Mõned pildid reisist jäädvustasin  mobiiltelefoniga  (mis kahjuks küll kvaliteetfotosid ei tee). Kaasaegset kunsti nägin Edvards Grube (1935) maalidega tutvust tehes.  Riia on koht, kuhu võib teinegi kord soodsate pakkumiste korral nädala lõpuks sõita.

 Seekord külastasin ka Ogret, mis sai linna staatuse 1928. 19. sajandi lõpul oli see jõgedeäärne koht  populaarne suvituspiirkond Riia elanikkonnale. Tänaseks on sellest kujunenud osade riialaste magala, kus rahu ja vaikust nautida ja siis igal tööpäevahommikul taas rongiga linna sõita.

 

LVRTIQMI

Sugupuu

Tulin wordpressi ja leidsin terve maailma, tegelikult küll ainult ühe osa oma sugupuust – seda tänu geagea postitusele. Eilsest õhtust olen ma geni ja saaga kasutaja. Juba varem andmebaasis koostatud sugupuid uurides leidsin üles oma vanemapoolsed vaarisad ja vaaremad.  Sain teada, mis olid vaarvanemate nimed 12 põlve tagasi ja ja rõõmsa üllatusena ka seda, et  mina kannan ühe oma esiema nime.

LVRTIQMI

Väljas on veebruar täna

Ülekolida blogspot-ist wordpress-i ma ei kavatse. Pigem õpin tundma uute võimaluste maailma. Viimasel ajal keskendusid mu TÄHEREAD enamasti kirjandusele. Jäägu sinna  ka muusika-, filmi- ja teatrielamused. Ehk on siia hõlpsam paigutada loodusfotosid ja reisijäädvustusi. Eestikeelne menüü on kasutamisel kindlasti suureks abiks. Meenutagem  tänasel lumisel veebruari päeval tunamullust suvise puhkuse algust Viljandis.

Tere tulemast!